Superzero

20. august. Jalgadel on külm. Sest ma arvasin, et kütta pole vaja.
Mulle laenati üks juhe ja ma lõhkusin selle ära. Tegelikult nii ei tehta, niiet ma ei teinudki. Lõhkusin ühe enda oma ära ja ühendasin sellest juhtme, millega saab nüüd rohkem asju omavahel kokku ja elektrivõrku ühendada. Olen sitaks elevil, aga mul pole mikromootoreid! Nanotorusid ka pole, aga ma olen sellest üle saanud. Võibolla tuleks lasta targematel asju ajada.
Vanasti olevat kell kolm pööningult samme kostunud. Mingeid samme olen kuulnud küll ja võib olla isegi kell kolm, aga mitte pööningult. On olnud ka huvitavamaid kohti. Ükskord parandas isa kombaini punkeris midagi ja kuulsin tema samme.
Kes sa oled, et oma sõrmega vehid? Sa pead arust ära olema! Mõned asjad on maskeerunud ja ma avastasin täna ainsa mooduse, kuidas inimene saab digimuutuda just nagu digimon, ainult et veel kapitaalsemalt, nii et kõik vaatavad ega arva sellest midagi, sest ikka juhtub. Oluline on kohavalik. Hea, kui asjal oleks mingi sümboolne tähendus.
Pimedas ei saa mitte midagi aru, kõik asjad tunduvad normaalsed, sest nad on imelikud. See tähendab- nende ebanormaalsus tundub normaalne, sest et on pime. Hingad kergendatult, sest et oled lõpuks koju jõudnud ja juba karjuvad võõrad koerad ja võõrad inimesed ja ise enam ei imesta, et hobune keeldus kättenäidatud suunas minemast. See peaks halb olema, kui mõtetesse nii süvened, et sul pole aimugi, kas oled eelnevad kolm kilomeetrit läbinud või mitte. Et kas oled juba siin või ikka veel kuskil seal. Ja lihtsalt ei meenu. Eriti jube, kui oled koos kellegagi koos, kes üldse aru ei saa, sest koht on võõras. Kõik tahaks kahte iseennast ja ainult poolt kõikidest teistest. Sitt lugu.
Eile tuli mul idee, mille kirja panin. See tähendab, et ta on salvestatud ja konstantne. Täna tuli mul kindlasti ka mõni idee, sest masin minu sees töötab nii, aga ma ei kirjutanud midagi üles. Nüüd tuleb ainult loota, et enne kui nüristub, tulevad mööda lastud asjad ringiga tagasi.
Üleüldse peaksid mõned maru madalale hoidma. Ise ütlesid, et kui selle ära unustad, siis tapad end ära! Halb... Kui see just enne nüristumist ringiga tagasi ei tule. Või kui sa pole juba piisaval määral nüristunud. Ma ei usu, et see nii kiire protsess on. Aga Jehoovasse ma ka ei usu, aga ühed kes mu korteriukse taga käisid teadsid rääkida, et ta KINDLASTI ON!
Lisaks tahaks ära mainida, et pettusin Mongoolias kui potensiaalses elukohas ja sada protsenti kuulajatest väidab, et on hea. Juhuslikult tekkinud asjad, eksole...
Hägu on hajunud ja tükid alla langenud, parem kui kannaks kummikuid.