Ja edasi:
Vampiir. Mõtled küll, et lähed voodisse ja jääd magama, aga ei midagi. Kõik kohad on täis joonistatud, igale poole on mõttetusi kirjutatud ja järjest vähem väsinud oled. Eksju, milleks siis päev on, kui mitte maha magamiseks. Lõpmata valgus väsitab. Nagu Unt ütles, et päeval oled nagu kloun kõikidele näha. Et püksinööbid olgu kinni ja juuksed kammitud. Kellel sellist elu vaja on.. Igasuguseid ebaolulisi mõtteid tuleb, kui on öö. Aga vähemasti midagi tuleb. Lõppude lõpuks ei huvita magavaid inimesi, miks öösel üleni värviga koos oled või miks sul ühes jalas ainult sokk on. Üksinda küll ja mitte kellegi üle, aga siiski domineerid; valel ajal küll, aga siiski elad.
Ja siis ta tuleb, päev. Pea hakkab valutama, käed värisema ja kurat, külm on ka veel. Teisid lähevad kooli või tööle või jumal-teab-kuhu. Vägisi tuleb tahtmine erikohtlemise järele. Järelikult ei võimaldata seda hetkel.
Kui süümepiinu poleks, oleks süüdimatus. Kui ei sunniks end tegutsema, oleks sundimatus. Kui ei peaks vajalikuks õigesti käituda, ei käituks üleüldse ja üldiselt ka mitte. Mitte midagi.
"Nonohh, mida sina siin teed? Sellisel kellaajal ja jumala selge peaga?"
"Mis see sinu asi on, käi minema!"
Ülbitsed üleüldiselt, üldiselt üksinda.
Tulevikus on selline asi võimalik. Kujutan juba ette- nii kui pimedaks läheb, roomame me oma urgudest välja ja hakkame iga üks oma asja ajama. Juuksed sassis, lohakalt riides, lärmame tänaval ja nemad ei saa magada. Kell 4 hommikul saab kaubamajast riideid osta, kell 3 saab igalt poolt süüa-juua ja meie peale ei vaadata enam kunagi viltu.
No comments:
Post a Comment