Pealuusees elada on kirju ja huvitav, vaiksel moel lärmakas, kuradi salajane. Eksid universumisse ära, lükkad kujuteldava jalaga kujuteldavaid ettekujutusi üle musta augu serva ja hakkad just kuhugi jõudma, kui...
MIKS SA VAHID SUU LAHTI TÜHJUSESSE!?
Nojah. Selle pärast on soovitatav, et sul on koht, kuhu minna, kui kuhugi jõudma hakkad. Oma urgas. Koht, kus võid kedagi häirimata suu lahti tühjusesse vahtida. Järgmisel hetkel tabab sind suur sotsiaalne elu ja see on jube põnev, ainult, et palju hõredam ja tühjem.
Ma arvan, et olen selgeltnägija ja sensitiiv, suur energiatunnetusmehhanism. Kohe ju ütlesin, et nagunii tuleb jama. Kohe kui tuleb isik.
Tüleb ütlema, et nüüd on nii, aga pärast kuuendat korda, kui on lubanud ära minna, hakkab ütlema, et ikka kripeldab ju. Võta siis kinni. Aru võib ju saada, isegi teisest inimesest, aga see ei tähenda, et kummalgi on sünniga kaasa saadud aru.
"Unusta ära see kripeldus." Jaa jah! JA kuulab ka veel ja lähebki ära.
Inimesed! Meil liigina võib siiski veel lootust olla!
Kurb muidugi, et ma jälle giljotiini käsitlema pean. Nagu jänkude maha laskmine. Nagu raiuks karupoegadel päid otsast!
Ja minu eluajapikkune soovitus: lubage mul olla teadmatuses, niigi on imelik ringi liikuda. Muidu ole koguaeg oma urkas peidus ja vahi suu ammuli tühjusesse...
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment