Mõnikord ei taha kohe üldse inimeste vahetus läheduses olla. Robinsonil ei vedanud, Schopenhauer oli sotsiaalselt saamatu, aga mind häirivad empaatia puudumine ja see, kui vägivaldsed on keskmise inimese mõtted ja laused, tegudest rääkimata.
Masinad ütlevad üles, söögiga on kuidagi üksluised lood ja pidevalt juhtub väiksemaid olmeõnnetusi. Kahtlustan inimestelt asjadele põrkuvat halba energiat ja kahtlasi vibratsioone. Võibolla peaks puhkuse võtma? Äkki ei tasu palga teenimine end kokkuvõttes ära, kui arvestada närvikulu? Mis siis, kui peaks toimuma mingi rünnak või invasioon? Kui see just...
Eile oli keegi tühja wc paberi rulli põrandale jätnud. Boss tahtis teada, kes tegi. Juba siis kui teada tahtis, karjus. Ma siis mõtlesin, et mainin ära, et mina ei teinud. Oleks pidanud suu kinni hoidma. KEEGI KUNAGI EI TEE!! Karistuseks kõikidele või äkki siis mulle? või jumal seda teab, keerati peldiku uks lukku. Et mingu me metsa, kui vaja! Õnneks ei käi ülemise korruse vannituba lukku... Alumine uks muugiti ka varsti lahti, aga seest seda lukku keerata ikka ei saa, kuna võti on ära peidetud. Ja seal ta vedeleski- saatuslik rull. Joonistasin talle tigeda näo pähe ja tegin sellega väljas ühe suitsu enne kui ta prügikasti viskasin. Nüüd on asi unustatud, aga võtit pole ikka tagasi antud...
Ja kui kahte asja omavahel segada, siis pidi oluline olema, mispidi need enne ämbrisse on pandud.
Täna tahaks küll õlut juua ja saunas istuda, aga vaevalt. Siin on sellised biorütmid, mis segavad inimestel kollektiivselt samu asju tahtmast.
Peaks midagi välja mõtlema, aga sellistes tingimustes ei julge ükski mõte tulla.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment