Mul on gripp ja/või puuk- ja/või punkentsefaliit ning toas lendleb elavhõbeda aure, sest uimase pea ja vedelate näppudega ei maksa kraadiklaasiga vehkida. Üleeile mõtlesin rahvameditsiini katsetada ja puskarit juua, aga se ei tulnud välja. See kraam maitses nagu tapaks mitte ainult baktereid vaid ka minu.
Juuni kõlab halvasti. Nagu põhjendamatu pidev jõudeelu. Isegi sel ajal kui kindlasti treeningplaanist kinni oleksin pidanud ja võistlema minema, vedelen voodis ja mõtlen enda elu päästmisest ja meditsiinist. Labane. See aga ei takista kedagi täisväärtuslikult elamast ning enda ja teiste aega raiskamast.
Üks küsis mida ma endast õige arvan. Ei tea, aga ma arvan, et ta ise on isegi naisega võrreldes hirmus.
Tiu on Tartus loominguline ja ta kirjutas õige uhke luuletuse Rõngu geto metsadest ja muust ilusast. Kirjaniku kommentaar :Kakarida.
Vabal ajal teen katseid. Panin hipi hobuse selga. Püsis seal kaine peaga umbes 15 minutit. Lahja. Ei- kuidagi lame.
Ühesõnaga kui juba leto zdes, siis tuleb vsjo vremja käituda vastavalt, ehk siis dorogoje kaasmaalased (I Latõshki!) näeme järvede ääres ja heinamaade vahel ja Tartus hõredaks jäänud baarides! I vot tak i jest!