Hommikul tegin silmaluugi lahti- ainult ühe, sest teine oli mingi sitika hammustuse peale kinni paistetanud- ja avastasin, et olen mõnuga sisse maganud. Jah, tean, mul on biorütmid valesti seatud ja aega kulutan valedel kellaaegadel valesti ja nii edasi.
Huvitav, mis metallist on kitarri keeled, mis määrivad näpud ära, nagu oleksid hariliku pliiatsiga mänginud. Nagu oleks tahmane.
Eile veel oli nii, et teisel pool seina oli tuba tühi ja üleüldse sain rahulikult ööd läbi alumisel korrusel segamatult patrullida. Eile veel sain neurootilist muusikavajadust kitarri ja kõlaritega rahuldada. Eile veel tekkisid mul ideed, ideedest said käigud, käikudest said noodid ja noodikiri. Täna on putsis:D
Mul on ajutised uued töökaaslased. Meisterdasin väikesi sildikesi, mis asjade külge riputada, et need kah teaks, et vaata need seal on Piloodi ja need Ubach Alanna valjad või mis iganes. Haletsusväärne. Vähemalt annavad nad abi. Abi on mul vaja. Abi.
Meesak sõidab Isle of Man-il bussiga ringi ja bussi teisel korrusel lauldakse ja trambitakse jalgu. Need peavad olema head inimesed.
Inimesed räägivad tihti oma naabritest. Et seal pool seina lab mingi hull, kes prõmmib koguaeg uksega. Või keegi, kes karjuba oma kassi peale. Või kuulab liiga kõvasti muusikat. Otsustasin olla üks sellistest.
Tunnen end üksi, sest mul ei lasta endaga rahulikult olla. Öösel.
Omadest sügavalt kognitiivsetest kogemustest: inimesed, kes ainult spordiga tegelevad on tropid. (Tunnen juba vihavibratsioone igast suunast enda poole sööstvat)
Kõikidele, kes muretsesid: puukentsefaliiti mul pole. Aga nagu igal aastal, tabavad mind suve lähenedes haigused ja sagenevad erineva tõsidusega vigastused, ja nii sügiseni välja. Sälgude taltsutamine alaku!
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment