Normaalne oleks kell seitse hommikul ärgata, ringutada ja maru õnnelik olla, et jälle on päikseline päev ning veel enne palavat saab trenni teha. Normaalne oleks terve pärastlõuna naiselikult käituda ja järvel parve peal päikest võtta. Normaaaaaalne oleks õhtul viiest uuesti tööle hakata ja kümne-üheteistkümne ajal lõpetada, et sitased riided seljast visata, suurem kõnts maha pesta ja magama minna. Ja eriti normaalne oleks see, kui inimesed ei helistaks ega karjuks, et olen nõme, kuna elan geto metsas ja mu elu ongi nüüdsest umbes selline....normaalne.
Cooper on tolmukihiga kaetud, mul näpud värisevad ja närv pingul. Oleks sellel külal tänavad, läheksin hulkuma. Metsas on mõttetu hulkuda- seda teen töö raames nagunii. Tahaks lonkida kuskil, kus on võimalus, et koperdad kogemata mingi võõra või vähemasti suvalise otsa. Ütleks midagi kahetimõistetavat või.. Noriks tüli ja siis võtaks kõik oma sõnad tagasi. Ma ei tea. Ma tahan midagi, mis pole füüsiline, loogiline ega enesestmõistetav. Mässaks ja rabeleks enda eest- ja ma ütlen, oleks vehkimist küll.
Suutmatusest mõistlikku sitta genereerida, hakkan nüüd hoopis lakke vahtima ja erinevaid alternatiive vaimusilmas läbi mängima. Huvitav.
Ja ammu ununeud ilmadiagnoos: HÄGU nii päeval kui öösel ja nii tükkis, et halastage ometi.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment