ükspäev lasin koera kogemata välja. koera ei tohi praegu välja lasta, sest tal käivad hood- jookseb 100 km/h sital kolkateel Limnoloogiasse mingit litat paaritama. emand tuli koju ja küsis kohe, kus koer on. ma siis ütlesin kus ta on. sõimata sai isik number kolm, kelle süü oli, et ta ei teadnud midagi sellest, et koera peab toas kah kummuti jala külge siduma. tegelikult tahtsin kirjutada, kuidas mõnikord on elu okei, isegi kui ei peaks, aga see kõlab lihtsalt...kahjurõõmsalt. ha!
eile kutsuti mind muuli juurde grillima. otsustasin minna, mis sest et just olin maha suremas. et nagu kasutaks iga hetke elust ja sellised vabandused.. seal olid tuttavad. võõraid ei tohi usaldada, aga tuttavaid tohib? igastahes on mu kuues meel siiani ses suhtes küll ütleme, et... jah. üks ütles, et ma ei jää haigemaks, sest õues on soojem kui toas, teine (alaealine, aga üks adekvaatsemaid neist) lubas vastutuse enda peale võtta ja minu eest möliseda saada, kui keegi peaks tahtma möliseda, et öösiti rini hulgun ja päeval on haigusleht, ning kolmas lubas kohe koju viia, kui saslõkk söödud. Hui, hui ja hui! muidu oli tore, aga mingil hetkel sain aru, et kuulen defektiga ja Võrtsjärv on nagu meri suur ja lai. ja et BIOLOOG on laev. see seletab nii mõndagi:D
hommikud mulle endiselt ei meeldi, ja seda nähtust, mis need mu ajus tekitavad, kutsun nüüdsest hellitavalt hommikumustaks. kõlab rõvedalt, aga eks ta ole. eks ta ole...
PS! kui emale sassi asemel säästu kanget viia, jääd taskurahast ilma ja välja minna ei või.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment