aige

Ebameeldivused on minu rida, ma ei karda neid ja nad häirivad mind enamasti vähem, kui normaalne oleks. Lausa kahju, et mulle kakelda ei meeldi. Sest et teen ma mujal, mis ma teen, aga siit metsast nad mind kätte ei saa! Ja ei ole nii, et võibolla saab ja võibolla ei saa. EI SAA!
Kole on uus ilus, vana arusaam ilusast kehtib samuti. Ühelgi kaadril pole enam piire. Filmilinte kulutada on mõttetu, sain pihta reaalsuse revolutsiooniga. Mind on ahistatud! Hurraa!!
Mis rohelistesse koridoridesse puutub, siis administraatorid hakkavad juba unustama rahvaste ja sugudevahelist liikumist pealkirjaga Ordu. Aga teatud struktuurid ei lagune ja teatud krohv ei pragune!
Teatud hetkedel võib keskmisest halvem tunduda kuradi hea. X-faktor, kuniks ununeb, mis tunne oli enne keskmisest halvemat, kui vaimne või füüsiline hädatapp tundus ainus lootus. Aga ta ununeb kiiresti. Ebaolulistest asjadest tulenevaid olulisi järeldusi on miskipärast raske meeles pidada. Mäletad küll, aga ei tunne kontekstiga enam mingit seost. Seda ka ei tunne, et miski ei häiri. Võiks tunda, võiks tunda küll.
Ja mõistatus iseendale: ootad ja ootad igal aastal, ise ei tea, kas tuleb, aga alati tuleb ja kui kavatsed ära blokeerida, et altruisti mängida, siis tuleb ikkagi ja hea ongi:)