Wilde

V ja F elasid koos ühes kohas, kus oli nende jaoks piisavalt ruumi. Piisavalt ruumi, mille pärast kakelda.
Kui F väsinuna pärast rasket päeva voodisse heitis ja uinuda püüdis, hakkas V elutoas filmi vaatama, köögis muusikat kuulama, üleüldse jagus teda igale poole ning ta rääkis kõva häälega kõikvõimalikest asjadest, mille peale ta seni tulnud oli.
F tundis viha, lõikavat valu liigestes ning talle meenus endaks olemise pidev taak- vananeda, raugeda ja nüristuda elujõu kaotuseni. Traagiline, aga ometi nii hale, et peaaegu võiks naerma ajada.
Ja V naeris. Iga päevaga muutus ta -just nagu mingi tunne- suuremaks, kõikehõlmavamaks; ometi kuidagi nukralt ebatäiuslikumaks. Nagu mingi kaos, looduskatastroof, mille kogu ilu peitub forsseerivast jõust tingitud nähtustest.
F uinus ja ärkas ajaintervallide kaupa, mis olid põhjendust vajamata liiga lühikesed. Ärkas, kuna V otse tema voodi ees seisis ja rääkis:
"Me seisime neljakesti kuskil vastuvõtul, keset saali. Meie ümber hakkasid tiirlema inimesed, kes on nii sinult kui minult midagi tahtnud. Endale, laenuks... Ja ma kartsin. Sina muidugi ei kartnud, sina ei karda kunagi. Mina kartsin. Otsustasin kõikidega distantsi hoida. Aga sina seisid seal nagu ootaks neilt kõikidelt midagi. Läksime neljakesti ülakorrusele väikesesse tuppa ja vahetasime riided. Me kõik kandsime ainult suuri peaaegu põlvedeni ulatuvaid triiksärke. Ma ei mäleta, mida me rääksisime- see oli midagi armast aga täiesti ebaolulist. Jalutasime randa. See oli ilus laguun valge liiva ja helesinise veega. Kui teised särgid seljast heitsid ja vette hüppasid, seisime meie veel kaldal. Me kaks oleme harva nii üks. Siis heitsid särgi maha ja jooksid ka vette, milles ujusid suured eksootilised kalad. Ja see vesi oli nii külm, et sa ei kartnud seda."
F vähkres ühelt küljelt teisele ja palus, et V enam ei räägiks. Pealetükkiv abitus galopeeris mööda ta keha ja trampis temas.
V-l hakkas temast kuidagi hale ning vaatamata vestluskaaslase kaotamisele nõustus ta vaikima. Aeglaselt ja vaevaliselt uinus väsinud keha soojas toas.
"...sa saad sellega ju hakkama! Geniaalne! Pole kunagi valesti aru saanud, valesti sõnastanud ainult! Sellest saab meie jaoks tõeline läbimurre! Sa võid päevade kaupa kõige masendavamas urkas üksinda istuda ja aina rikastuda! Ja kõik see, mida sa koged...Viska see raamat käest, sa tead ise sama hästi kui Wilde! Mäletad, ma ütlesin, et sa kirjutasid neile? See see oligi!"
Ärgates oli F veidi rahulikum ja tal oli isegi kurnatuna ja üleväsinuna natukenegi hea meel, et V talle seda rääkinud oli. Siis aga valgusid sõnad mööda pimedat tuba laiali ja neist tekkisid viirastused. Need hiilisid ta ukse juures ja vilgatasid tuledes.
"Jäta mind ometi rahule!" karjus sõgeduseni piinatud F.
"Mina ainult väsitan sind. Ära unusta, et aeg on nagu intress. Kunagi pead sa mulle kõik need aastad, mille jooksul sa mind järjest rohkem mõjutama hakkad, kuni muutun sinusarnaseks, kinni maksma. Alla annavad teatavasti ainult need, kes väsivad."
Hommikul paistis kardinate vahelt lume valgust ja väljas oli jälle külmemaks läinud.