pÜHaPäEV

Kui ma ei teaks, et siinne temperatuur on ellujäämiseks piisaval tasemel, julgeksin küll vastupidist pakkuda.
Tornkraanajuhi üksildus, kuskil vedelevad kellegi teise asjad, enda asjade asukohas ei saa kunagi piisavalt kindel olla, seinakontakti ühendatud masinad, kõikuv elektrivool, ained, mida su keha ei vaja, tagurpidi loogika, paber, metall ja nahk. Enne põhjendan, siis oletan- nii peaks kindlam olema. Umbes nagu sul palutakse enne mõelda ja siis rääkida. Kõne ongi mõtete põhjendus. Mitte küll otseselt, aga mitte ka väga kaudselt ja kui ei ole nii, võin kihla vedada, et on teisiti. Keegi ei saa midagi tõestada. Keegi ei viitsikski, ometi on hea teada, et see võimalik pole.
Täna nägin selliseid inimesi, kes pole ahvist välja arenenud. Võibolla on küll ahvist, aga välja kohe kindlasti mitte. Justkui puuduks see vidin, mis balansseerib seljaaju ja peaaju vahekorda. Hirmutav- selliste puhul ei tea iial ette, mis neil plaanis on. Nad isegi ei tea. Neil olid silmades tühjad, õgardlikud pilgud ja nad tulid siia selleks, et kellegi viin ära juua. Rääkida nad ei osanud, sotsiaalse puudulikkuse kompenseerisid ümbruskonna põrnitsemisega, nagu saaksid nad sealt mingit informatsiooni, mida meie ei mõista. Eksole, kindel ei või olla, aga ikka tahad midagi arvata, teatud seisukoha võtta. Arvasin ja võtsin, parem sellest ei hakanud.
Kuna külmakraade on 30 ligi, pole viitsinud väga põhjalikult taevast uurida. Siiski tundub mulle, et meteoriitidest pole endiselt märkigi. Tahtmatult spekuleerin staatilise elektri möllu ja voolukõikumise üle katastroofivõtmes, aga see ei paku praegusel hetkel küll mingit rahuldust.
"Kas on või?"
"Jah, muidugi, kuid ei."