20.01.10

Ärkasin mingi müra peale, mis kostus karjumisruumist. Vaatama minna ei viitsinud, kuna siin tehakse koguaeg midagi. Vedelesin veel natuke voodis ja vaatasin viimase unenäo ära. See oli mittemidagiütlev.
Nagu arvata oligi, osutus hommikusöögi tegemine ja installeerimine eriti raskeks, kuna kõik kohad olid asju täis. Ma pole kunag korraga nii palju asju näinud. Kaubamajades võibolla, aga seal on nad ikka riiulitel reas ja nende vahele mahub kõndima.
Seina sees oli auk. Lõpuks ometi on karjumisruum otseühenduses seni kola all seisnud kartseriga! Huvitav... Teoreetiliselt tuleks see järgi katsetada siis, kui remondi käigus veel võimalik parandusi teha on. Peaks veini ostma? Ahjaa, kartserist avastati 2 vähemalt kümneliitrist klaasanumat, milles on AASTAID käärinud vein. Võit.
Lasin hobused ka välja päikese kätte, eile jätsime nende endi huvides sooja talli. Larka jooksis ja karjus üksi ringaias, sest tema tavapäraseid naabreid ei olnud. Huvitav. Ei viitsinud vaatama ka minna, kuhu nad sellise külmaga ikka põgenevad? Pealegi pidi joogiautomaadist vett väga vähehaaval tulema, nad võivad lihtsalt järjekorras seista. 20 hobust, kes kõik tahavad juua.
Mul on täna isegi sitem olla kui eile. See vana asi on tagasi. Haigus nimega lohistakedagikoguaegkukil. Otsustasin ignoreerimise kasuks. Muidugi hääletuse teel, sest elame siiski demokraatlikus riigis.
Peakorterist on ka uudiseid. Uusim liige on minust ajutiselt vabaks jäänud koha hõivanud. Lisaks teavad kõik, kus asub 207 ja selle asukaid ei sallita üldiselt. Olevat kästud "vähem juua". Kallis administraatoritädi! Ma olen siiski külmetunud ja pean võimalikult palju vedelikku tarbima. Eriti sidruniga teed. Ma usun pigem arsti kui kibestunud korrapidajat.
Olen nagu enesetapja terrorist. Igal pool, kus käin, on laibad taga. Öeldi, et "ma olen ka tähele pannud".
Endiselt ootan maailmalõppu. (Mitte et ma sel ajal käed rüppes istuksin;)