äraminemine

Kõik on nii ülevõimendatud, et hakkab vaakumisse tõmbama! Kurb, kui revolutsionäärid lolliks lähevad ja veidrad kangelasteod kanduvad edasi ainult teiste juttudes. Mälu seesütlevas käändes. Vägitegu 1- lõin ebameeldivat inimest. Mis ma oskan öelda- mõni lihtsalt ei saa aru, kui palud eemale hoida. Vägitegu 2- tegelesin raskekaalu sumoga. Sport on rõve. Vägitegu 3- õhuga kokkupuutel tõmbas mul ka täiesti tükki! Alles ma rääkisin, et las ollagi üks selge hipi maailmas, nüüd lasen heal maitsta, kuigi sõnad ei maitse üldse mitte kuidagi.
Eilse päeva põhiparool oli "üllatus". Esiteks üllatasin end jäädes koobastikku veel üheks ekstrapäevaks. Seejärel otsustasime Katseklaaslasega, et kindlasti on vaja poest kalmõki materjal tuua. Pärast seda hakkasid head mõtted nagu iseenesest tulema, tegime üllatusmune ja otsustasime üllatuspeo korraldada. Muidugi neljanda korruse elanike üllatuseks toimus see lõpuks ikkagi nende juures. Üllatus! Nad ei olnud eriti üllatunud, aga selle vea parandasime hommikul. Jälkuste likvideerimine heast südamest ja toored pelmeenid.
Ma olen administraatori pärast mures. Ta pole viimastel koosolekutel käinud. Muidu ikka üritas metslasi majast välja peksta, nüüd aga näeb teda ainult vilksamisi päeval trpikojas ja siis on ka sõbraliku näoga. Masu mõjub kõikidele nii, nagu mõjub.
Südamerabanduse tunne ei näi taanduvat, aga hullemaks see ka kindlasti enam ei lähe. Bussiga tagasi geto poole sõites ei julgenud hingata ka. Vahtisin pimedusse ja keskendusin. Siis sai õhk otsa ja ma olin sunnitud hingama.
Palun oma julmuste eest vabandust, aga keda ma lollitada püüdsin? Julmur!
Teadaanne! Ma viibin Tartus tunduvalt vähem, kui getos! Inimesed lihtsalt ei usu enam minu jutte metsast ja kuuekümnest hobusest.
Ja nagu ma juba eile ütlesin: let the healing begin!