Mul õnnestus Aik kohale organiseerida, aga kahjuks ilma e-vidinate-ja suva need- ja unerohu tablettideta:( Tahan inimese kombel öösiti magada. Mõnda aega, mitte püsivalt, kuna biorütmid sassis nagu juuksedki, kuid öiseid seiklusi paramaal ma päriselt jätta ei taha. Igal ühel omad kiiksud, las olla.
Varsti pärast Aiki saabumist jõudis kohale ka Hipi Esimene. Ema Renault käes vingumas. Muidugi uuris kohe siinsetelt, kes ja kuidas tal hommikul auto käima saada aitab. Jube abivalmid oldi. Pool getot helistati läbi, et meil krokodille vaja.
Söötsime hobused ära ja rallisime Randu. Getometslased ja orduemased ühendasid käed. Mitte midagi hullu ei juhtunudki. Pean nüüd nii mõnegi oma teooria küsitavuse alla seadma. Ilge paabel mu peas. Kui seda nii nimetada saab.
No ja siis selus, et nii ongi, nagu ma ei suutnud uskuda, et on. Kallid liiikaaslased! Ärge iial alahinnake meie võimet absoluutselt ajuvabalt käituda, ja ärge kahelge teiste inimeste võimes midagi veel imelikumat teha, kui te ise oma tipphetkedel. Naera pooleks, ausõna.
Ööbisime endalegi üllatuseks Rannus. Üllatus üllatuse otsa, tõmban neid ligi nagu narkomaan mente. Hommikul sõime kõik koos ja siis hakati Evsi autot elustama. Kangekaelne kuut, kolm tundi kulus.
No ja nüüd oleme päev otsa seda uurimustööd kirjutanud, millest pole isegi veerandit tehtud. Aik surffab internetis, ervan et mina ka, või mis.
Kuri plaan on veel süüa, sest ma pean sööma või suren ära. Pärast seda võiks koduveini lõpuks ometi mekkida ja eks siis näis, kuidas selle uurimustööga...
Kurk on bloody valus. Ilmselt oleks pidanud ketside asemel midagi muud jalga panema. Aga ma armastan ketse. Nad on paeltega, musta-valgekirjud ja keegi ei saa aru, mitu paari sul neid elu jooksul olnud on. Geniaalne!
Ma ei viitsi andekam olla.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment