Murdsin rutiinist välja ja ülikoolilinna sisse. Septembri tunneks kinnisilmi ja temperatuurisimulaatoriga ka ära. Kõik kohad on tuttavaid täis ja üldse on kõik täis.
Mulle räägiti, et rutiin on kasulik, aga kurb. Õpid kellale alistuma ega tahagi enam seda mitte teha. Teed asju, mida oled harjunud tegema, aga tunne pole enam sama. Ma ju räägin, et see on ohtlik.
Õnneks olid vabad päevad rutiinist sama kaugel nagu rongi esimene ots tagumisest korda n. Tahe tõusis taevani, jõud garanteeris pideva jõude ja jõudmise ja veeel jõudu. Sisutihedus suurem kui õhu oma, takistus pöördvõrdeline.
Aitäh head inimesed, kes võtsite vaevaks naeratada, naerda, kangeid nalju teha, vabandada, vabandusi vastu võtta, aru saada, üllatuda ja üllatada avameelsusega. Trammbuss, kui ma kunagi ära unustan!
NB! Isik ebaloomulikes tingimustes, ükskõik kui sagedases, võib ükskord sattuda loomulikku konditsiooni ja ainult vaata ja imesta!
Ilmateadet pole mittekui kellelegi üldse vaja.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment