RTR-id

Kui keegi näeb jube aeglaselt sõitvat punast litsilõksjat Opelit, mille juht magab või lihtsalt ei hoia roolist kinni vaid plaksutab koos kõrvalistujaga hüsteeriliselt käsi, siis ilmselt on tegemist verivärske kahenaise gängiga RTR. Ja kui kõrvalreisija on segaduses näoga, imestades selle üle kui kuradi pikalt nad ristmikul seisavad, koputage aknale ja juhtige tähelepanu sellele, et autojuht on ammu magama jäänud.
Magamatus tekitas imetoreda eufooriahoo, niiet kartult ja kastet süüa ei saanud, sest naerdes mälumine ja neelamine.... Selle peale muidugi arvati siin, et meid on raudselt hormonaalselt kõigutatud mkhm mkhm . Karjun jeesuse ja kristuse nimel, et mul on pohmell ja tõepoolest ei suuda naermist lõpetada seetõttu. Keegi ei usu.
Täna trenni ei tehtud. Täna aru ei saadud. Täna liigun ühest uksest sisse mitmeid kordi, sellest vahe peal väljumata. Täna soovitan, et valeta, sõber, valeta. Säästa tõest, ole hea ja valeta. Mida ei tea, see ei häiri. Mida pole kuulnud, pole järelikult olnud. Mõttetused jäägu nendeks üdini. Juhuslikkus olgu taoline, millel pole tagajärgi. Jah, sõber, ma ütlen sulle hoolides sinust ja sinu sõbrast, kellele pole tõde vaja- sa oleksid pidanud üldse vait olema, aga kui juba räägi, siis valeta nii kuis saad! Päästa olukord!
Sünnipäevadel on miski vimm minu vastu. Ausalt öeldes on vastupidi, sest ma ei saa aru mõnedest asjadest, aga see selleks. Kes ei räägi, pole küsinud kah. Ja mida mina ei ütle, seda ma pole öelnud kah. Ja ikkagi see raudreegel, et ükskord pean ma nagunii seisma kõikide nende inimeste ees ja ütlema välja mõttetuid asju. Asju, mida olen tegudes nii palju öelnud, et halb hakkab, aga mida nad ei taha näha. Kujutan juba ette, kuidas nad oma kultusgrupeeringuga õgilalt jõllitavad, kui täiesti alandunult justkui riidest lahti kistuna nende ees või keskel või teises paigutuses, kuid siiski lähedal, seisan, ja olen sunnitud labaseid sõnu kasutama. Minemata jätta ei saa, sest see oleks läbinähtav. Minna on veel lollim, aga vähemalt ootamatum.