Suu kinni, muidu saavad aru. Valesti.

"Ma tahan siit ära."
"Jah, aga samas... Sõidad heade hobustega, teed trenni, käid võistlemas..."
"Ja see säästab mind vaimsest mandumisest kuidas??"
Ma räägin teile ufodest ja ma räägin teile kummitustest, mida näen. Ja ma räägin teile kohtadest, kus vesi voolab tagurpidi. Ja te ei saa midagi aru, mis tähendab, et ma ei saa aru endale lubada. Ma olen kuu aega järjest metsas, kus mõnede jaoks ei tähenda mu teod ega sõnad midagi, mõnede jaoks tähendavad need kõike, mida nad pole.
"Kuule, kas sinu toas on pelmeene?" Hakkasin naerma, sest minu arust oli see küsimus lollakalt sõnastuatud. Ja kurat, ega ma iga päev ka sügavkülmiku sisu ei kontrolli!
"Kuule, miks sa enne naersid kui ma küsisin kas pelmeene on ja ta uksele tuli?"
Ma olen nii väsinud ja nii kurb. Ja parem, kui seda siin keegi ei tea, sest kui nad teakisd, tahaksid nad ilmtingimata teada, miks nimelt. Ja ma ei viitsi seletada, et tahan luua ja tahan näha. Sest et siin seletatakse kõike...
Eile tahtsin oma isale sünnipäeva puhul õnne soovida ja talle helistada. Jõudsin võistlustelt koju, ajasin veel asju ja siis tekkis aega liiga hilja, et helistada. Mõtlesin sõnumi saata. Trükkisin valmis ja tahtsin ära saata, kui selgus, et mul pole isegi ta telefoni numbrit. Õnneks on internet. Aga mida kuradit!? Kuigi võibolla oli see talle paras. Selle eest, mis ta mõtleb ja selle kõige eest, mis ta ütles, kui ta ei mõelnud.
Ma olen nii väsinud, et ma ei saa enam aru, kuidas mõned inimesed ei väsi. Rutiinist. Füüsilisest. Kuidas nad ei väsi vaimsest tegevusetusest. Nagu mingi needus, painab ja keegi ei saa aru, millest sa räägid.
Täna ütles purjus traktorist tõde. Tõde tegi haiget. Tõde oli mu lapsepõlve unistus. Aga isegi mina kasvasin ja sain informatsiooni. Hakkasin mõistma. Asju, mida ei taheta mõista. Mul on viimaneaeg hakata planeerima edasiliikumist.