Napilt pääsesin ülekuulamisest. Nüüd pole keegi enam midagi teada tahtnud, sest õnneks neid karistatakse ühiskondliku tööga ja bossi vabsee ei huvita, mis toimub. Võibolla peaks. Võibolla mitte.
Söön köögis praekartuleid ja mõtlen, kas lasta vanaviisi edasi või võtta kasutusele mingid uued strateegiad. Naljakam oleks endistviisi edasi lasta. Jaa jah!
Ja iga kord, kui keegi mööda läheb, muutun puukujuks või kivikujuks ja nad ei saa sittagi teha.
Üldiselt olen vaimse katastroofi äärel- idiootsused ummistavad mu ajukanaleid ja vaimseks stabiliseerumiseks pole võimalusi, sest et nüüdseks igapäevaseks muutunud täispäeva jagu füüsilist treeningut ei jäta võimalust. Muide, meile öeldi, et me ei ärka hommikul piisavalt vara ja et õhtuti peame kaheksast toas olema. Ma karjusin, et see on ahistamine, mis ei aidanud sittagi, sest mulle väideti, et meie oleme ahistavad. Ikka ju. Jaa ju! Vomeerimiseni üle tõmmata ja nad ütlevad sulle, et jajahh.
Mäletate, kuidas me kõik koos Toomemäed vallutasime? Või kuidas me Tartu tänavatel kõige targemal moel idiootsemad olime? Nüüd pole munnigi alles ja ma lähen siin kuradi hulluks. Sport on sitt. Aga sõltuvusttekitav.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment