Trennid käivad täie hooga, aga üksiküritamisest on küllalt saamas. Vajan treenerit või konkurenti.
Tuba on konstantselt segamini ja viirukid hakkavad otsa saama. Peale selle pole millegi üle väga kurta. Võin mõnuga õhtuti rihma lõdvaks lasta ja seesmiselt paks ja laisk olla või mingi mõttetuse loomisega aega parajaks teha. Avastan drop-d rõõme ja paberit ja pastakat ikka leiab. Erudeerumisega on perses, sest ma ei suuda hetkel piisavalt keskenduda, et midagi lugeda. Imelikud juhtumised saadavad mu ajju liiga palju imelikke signaale.
Ma ei saa aru nendest, kes tulevad teiste kodudesse seletama, kuidas elama peab ja kui maru tähtis on viisakas ja korrektne olla. Ja aru ei saa, et aru ei saa...
Otsustasin paar päeva inimestesse uskuda, siin pole nagunii kedagi, kes isiklikult selgeks tegema tuleks, kui mõttetu see on. Mina olen ju ka inimene, mina tahan ka pooltõdesid ja huumorit!
Naisordu on puhkusel, ainult 207 ametlik resident istub ühikas ja kardab sealset melu. Pidi väsitama hakkama:D Nojah. Eks nii on, nagu on.
Karjumisruumis karjutakse endiselt teatud ajaintervallide tagant, kartserisse pole veel kedagi kinni pandud (ehkki kiusatus on, ma ütlen ausalt) ja hobused käituvad normaalselt. Nagu Euroopa Liidu riigi loomadele sobilik ongi.
Teen ettepaneku see korrektselt käituv vanamutt välja visata! Või noh, kellele ma seda ettepanekut siin ikka teen... Veel rohkem, kui klubikultuur, ajab mind oksele snooblus. Jah, palun vabandust, üldse ei mõelnud nii, aga teisiti ka ei ütle, kui just see kolmas variant õigeks ei osutu.
Üks vaene inimene üritab praegu ignorandile midagi selgeks teha. Edu! Järjest naljakam hakkab, kui palju naerda tekivad maokrambid. Lähen tõmban parem veel paar trenni ja vaatan, kuidas selle õhurõhu ja asjadega jääb...