Sportlane on väsinud, hipit ei lasta välja. Asjad ei peaks nii olema.
Mulle öeldi, et olen öö ja päeva jälle ära vahetanud. Sellise pahandava tooniga öeldi. Aga minu kalkulatsioonid näitavad, et ööpäevas on hetkel seitse tundi päeva ja seitseteist tundi ööd. Seitsme tunniga jõuab normaalselt trenni teha. Ja kõlab kah päris hästi. 7 ja 17.
Homme lähevad hobusekasvatajad Tartusse ostu-müügi tehingut tähistama. Kui siin kuuldi, et üks hobune tuleb juurde, arvasid mehed, et "see ei ole lihtsalt võimalik!!" ja läksid jooma. Neile tundub, et paljuvõitu on. Imestasin ja imestasin...
Inimesed saadavad mulle koguaeg erinevaid mõttetuid linke. Ma pole ikka veel välja mõelnud, mida nad niiviisi kompenseerida üritavad. Ja üleüldse ajab oksele, kui vaadata, mida internetist leitakse. Nagu maailmas päriselt huvitavaid asju vähe oleks. Nagu oleks räige ikaldus!
Kui trennist tagasi jõudsime, olid jõnglased miski pidulaua katnud. Olevat tädi sünnipäeva pidu. Kummaline, arvestades, et sünnipäeva last polnud kohal. Juba viimased neli-viis aastat vist. Sõin nendega võileiba ja mõtlesin, et varsti ei jää mu mõistusest mitte midagi järele.
Vanad inimesed ütleksid, et lapsel on uni silmas. Siin pole selliseid, niiet hetkel on lihtsalt kett maas.