Jood

Hea, et on õhtu. Ratsastajatel lähevad närvid kergesti läbi- kunagi ei tea, kust järmise vigastuse saad. Pealegi, nagu endine treener ütles: "Ei karda, et alla kukud! Teed, mis tegema pead!" Ja nii ongi. Hingad natuke aeglasemalt ja teed töö ära. Mitte adrenaliin vaid selle kontrollimine.
Instinktid on mu sõbrad. Trammbuss, kui ma järgmisel korral, kui tundub, et pole mõtet seletada, seletama hakkan! Ajutine aju taju. Raju. Ja minu kommentaar kogu kaose kohta: kahtlane.
Tuba on ka jahedaks läinud, sest ma pole kellegagi suhelda viitsinud, nad ei tea, et mul külm on.
Eile hommikul avastati, et kõik on perses, mingid rahad jäid piiri peale kinni. Imetlen siinsete inimeste elutervet suhtumist- pärast paari tunnist vihahoogu unustati kogu see pask ära ja elati edasi. Ilus.
Ajus mingid näärmed toodavad mingeid aineid, ma loodan, et see pole jood. Siis pidi lolliks minema. Või vähemasti hulluks.
Täna ei olnud hägune, muide.