Reegel number 36- jää alati hiljaks

Teisipäeval läksin hästi salaja Tartusse. Meil oli võistlushooaja avamispidu, töllerdasime redikad seljas ringi. Tahtsin Zavoodi laamendama minna, sest ühikas peab korralikult käituma, muidu visatakse keegi varsti välja. Zavvis polnud mitte kedagi, läksime Aikiga hoopis Gen-klubisse, kus ei toimunud ka suurt midagi. Mingi vanem parm käis pinda ja rahvas suitsuruumis ei tulnud mu projektiga Kõik Plaksutavad Ühte Rütmi kaasa. Imelik hakkas ja läksin baari tagasi. Seal kummutas Aik leti alt mingit pruuni vedelikku ja mina avastasin, et olin viimase vaba raha ära kaotanud. Nutma ajab selline asi. Eriti kui lähed Tartusse, et Zavoodis trennistressi ära laamendada.
Kolmapäeval oli meil kerge pohmell. Ärkasime kolmanda korruse ordu-urus, mille elanikud olid kooli ja tööle läinud. Ärandasime nende kitarri ja läksime üles Aiki tuppa. (Ta elab nüüd 402, valenime all.) Tegime naljakaid pilte ja imestasime, kui ilus on olla. Redikad olid ka selga terveks jäänud. Minu oma haises endiselt kapi järele, aga vähem. Tiu maalis 207-s aastaaegasid. Ainus ühikas viibiv isane magas.
Kella kuueks pidin proovi minema, aga võtsin hoopis Aiki kaasa ja eksisin ära. Hulkusime kusagil Raatuse ja Annelinna piiri peal, kui leidsin tuttava, kes meid kohale juhatas. Proovis oli igav.
Poolel teel Pärmivabriku poole meenus, et sealse proovini on pool tundi aega. Läksin ühikasse, jõin kohvi ja jäin sinna ka hiljaks. Seal ei olnud igav. Seal tuli hitte ridamisi ja otsustasime plaadi välja anda. Kõmaki ja Kõmaki 2!
Neljapäeva lõunaks olin tagasi Getos ja jäin oma sahmimistega hiljaks. Kui lõpuks kolme hobusega stardivalmis olin, oli kell nii palju, et oleksime pidanud juba poolel teel olema. Õnneks sõitis auto kitsal teel enne Kilgi talli teeperve kinni ja onu, kes trenni andma pidi ei saanud meist mööda. Ootama pidid ainult need, kes õigeks ajaks kohale jõudsid. Trennides oli ka ikaldus, viimases kukkusin alla, sest ma ei jõudnud enam mitte alla kukkuda. Neli tundi järjest sadulas olla on karmo. Eriti hüppetrennides. Parkuuri ajasin ka igaks juhuks koguaeg sassi. Ikaldus läheb alati üle, kui hooaeg käima lükkub. Nagu pärast kella nelja tuleb Zavoodis alati kodulaul.
Siin mõeldakse iga päev mingeid uusi meetodeid välja, kuidas mind ära tappa. Ma ei tea, kaua närv vastu peab, enne kui olen sunnitud vastulöögi andma.
Kolmapäeval on Nuiamäel uus trenn. Peaks enne seda kuidagi oma ajuhaigusest lahti saama. Äkki peaks kasvaja eemaldada laskma? Või mis iganes see on, mis normaalseid talitlusi ja funktsioone häirib..
Mulle öeldi eile, et hommikul võin nii kaua magada kui tahan. See oli päris meeldiv, aga ilm oli sitt.
Kordetasin platsil täisverelist, kui köögi aknast karjuti, et saime ratsakeskuse ehitamiseks toetuse.
"Kust me raha võtame?!"
Kust mina seda teadma peaks. Keegi karjus, et pean hakkama tasuta tööd tegema. Ei arva nii.
Mulle vastati:
"Ha haa! Mina ka ei tea!"
Aga Kaljukits 1 ütleb ikka, et kui vaja on, saab alati. Kui selline positiivsus nii palju positiivsemaks ei muudaks, arvaksin et see on kuradi loll. Eks näis, siiani on ikka nii läinud, nagu läinud on. Meie ja kõik 60 hobust on elus.