Söön seda, mis ma parajasti olen. Isuga. Ilmselgelt on mingi seos, aga kumb tingib kumba?
Kuulan Singer Vingerit, Volmer karjub kuidagi lohutavalt, et ei saaa ei võiiiii ei tahaaaa endaks jääda. Lugu pealkirjaga Kalkar, kusagil aastatest 1987-88. Ilus.
Ma ei taha enam süüa.
Nad tahavad, et ma ukse lahti jätaks, siit läheb sooja teise külmemasse tuppa. Ma tahan isiklikku mägionni.