Olen täheldanud, et mõned asjad ei muutu aastate jooksul, lükates ümber kõik loogilised oletused. Edasi jääb vaid pakkuda, kaua asjad samades rööbastes jooksevad. Või mida üldse arvata..
Kui üle-eelmisel aastal rändamast tagasi tulin, arvasin et ei taha enam kunagi kiirtee ääres päikesest põlenuna vales kohas autot oodata, sihitult ja ainult kognitiivsetel eesmärkidel võõrastes linnades hulkuda või umbsetes metroodes mängimas käia. Aga nüüd olen sunnitud tunnistama, et kurat- kutsub küll ja päris pealetükkivalt kutsub. Ilmselt on see etteaarvamatus ja teadmatus, kus järgmisel hetkel olen ja mida teen ainus lahusti rutiinile. Ma ei mõtle, et läheks jälle Euroopa teise otsa, aga kuhugi võiks minna küll.
Nädalavahetusel on jälle võistlused, seekord ma tõesti tahan minna. Ainult et täiesti arusaamatul kombel jäin pärast eelmisi starte nii maru purju, et kaotasin oma redika ära:D Vahl ma ei mõista, kes on see teine inimene, kes on vaba päeva liiga tõsiselt võtnud ja mis kuradi motiividel ta teeb neid asju, mida ta teeb. Aga võibolla siis polegi minu asi torkida kah, see polnud mina.
Getos on kõik juba pikemat aega kuradi vaikne. Boss istub kah päevad läbi üleval offices ja ajab miskeid reklaaminduse asju. Tahtsin kah paberimajanduse korda teha ja algatuseks tšempionaadi skeemid välja printida, aga ei midagi. Öeldi, et ei teagi, miks printer ei tööta. Ma ei oska ka teaduslikku seletust anda, miks ta ei tööta, kui tinti pole.
Lõpetuseks tahaksin aplodeerida Ratsaliidule ja kõikidele Tartu- ja Viljandimaa klubidele, sest möödunud on 4 kuud ühegi koolisõiduvõistluseta Lõuna-Eestis.
Ja üle pika aja kõikide natside tungival palvel ilmateade, mis ütleb, et tükki ei tohiks veel päris pikka aega kiskuda.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment