Täna käisin Riias. Ma nii tahaks korraliku ordutaustaga inimesena öelda, et burksi söömas, kuid ei.
Kas nüüd hakkabki nii olema, et kehvemate teeoludega värisen kõrvalistmel punktist A jõudmiseni punkti B? Mitmel korral oli tegelikult põhjust ka, aga mis on saanud mu raudnärvidest!
Ma olin hästi informeeritud. Teadsin, mis siin toimub, aga ma ei osanud sellist möllu oodata. Terve järve äär oli masinatuledes, nagu oleks tulnukate jõuk maandunud otse getosse. Tüübid tulid mõttele jäärada teha. Tulemuseks oli järve uputatud traktor. Siis tuldi mõttele see teise traktoriga välja tõmmata. Tulemusks oli 2 järve uputatud traktorit. Boss on hüsteerias. Ma saan aru, milline materiaalne kahju see on, aga naerma ajab ikkagi. Millised ideed!
Homme....st täna... on Talvise Karikasarja viimane etapp enne finaali. Ma olen nii väsinud, et pea-aegu kaalun ülelaskmist. Keda ma petan, eks ma lähen ikka, aga.. Pealegi pean ma positsiooni tõstma või vähemalt säilitama. Hetkeseisuga on seis hetkel päris hea.
Aga pärast karikasarja lähen ma puhkama. Sest tegelikult olen ma kõigest üks naisisik, kelle võimetel on piirid. Vähemalt pikaajalises perspektiivis:D
Tulin koju ja sain kohe aru, et mu toas on käinud koer. Või siis kass, kes tahtis koera süüdi lavastada. Või inimene, kes tahtis ühte kahest või mõlemat süüdi lavastada... Hakkab tunduma, et ma ei saanud midagi aru.
Istusin täna mitu tundi sadulsepa töökojas bossi ja kolme läti tüübiga, kes kuulasid õnneks miskit LV Rock raadiokanalit. Sain jälle midagi üles korjatud- Def Leppard`i Rock On. Pluss veel Alumiiniumi-Prozac (kitsa vaatega kõrvadele ei soovita, eksperimentaalmuusika tipp). Ja kui ma ei peaks magama minema juba umbes 3 h tagasi, võiksin öelda, nagu Hendrik Sal-Saller: "Võib öelda jään eluga rahule."
Uudiseid täna ei saa, sest et ankur töötas vanasti raadiomajas, kus teatavasti võisid kõik suitsetada, ning sai passiivse suitsetajana mingi haiguse, mille nimi infoallikale ei meenunud.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment