Muts huumro

Teavast sadas laia lörtsi, mis maad puutudes silmapilkselt poriks muutus. Kummikutega oli kuradi külm käia, aga miski muu seda porivett ei pidanud.
Kõikidel kodanikel olid erinevatel biolooilistel ja filosoofilistel põhjustel eriti vingus ja/või masendunud näod peas. Neid vaadates hakkas endalgi halb.
Sündmustik polekski naerusuiste õhetavate põskedega karakteritega kokku sobinud.
Lahmakas kast, mis oli iseehitatud lahas, parema tagumise jala asemel astumas komberdas põlvekõrgune Wikka oma ema juurde. Läksime minema.
"Nad võiks talle väikese puujala teha," arvasin mina ja jäin mõtisklema, kas see on üldse võimalik. Ta ju kasvab veel ja..
"Jah, ega tal pole seda jalga nagunii eriti vaja. Trenni ta ju ei tee!" arutles kolleeg.
"Ei, neljandat jalga pole tal tõesti vaja."
"Ei selles mõttes, et mõned koerad elavad ka kolme jalaga. Misasja, isegi kahe jalaga elavad ja jumala hästi elavad!"
Selle peale arvasin, et esijalgadega läbi pori oma tagakeha kandvat käru vedades on tõesti hea elada.
"Või näiteks mõned inimesed ei saa ka üldse kõndida ja vaata kui hästi elavad."
Üks kodanik kükitas kuuri all ja vilistas.
"Noh, mis sagedused ütlevad? Et on siis või...?" uurisin kohe. Mind kohe häirib, kui ma ei tea.
"Nagu on ja ei ole kah," vastas kodanik ja vilistas edasi, veidi valjemalt kui varem.
Kolleeg oli juba seina ääres seisvale redelile astunud ja hädaldas, et käed ei haaku üldse.
"Küll haakuvad, aita jalgadega ka natuke...Kurat ega niimoodi ei saagi haakuda!" õiendasin mina niisama targutamise mõttes. Kodanik vilistas veel kõvemini.
"Kuule! Kas sa usud seda juttu, et ta öösiti vilistab sellistel sagedustel, mida meie ei kuule ja Wikka ei kuule ja kodanikud keegi ei kuule ja noh mitte keegi üldse ei kuule?" uurisin kolleegilt.
"Mind ausaltöeldes absoluutselt ei koti," vastas kolleeg viimaselt astelt katuseharjale ronides.
"Teeskleb või...?" mõtlesin veel ja ronisin tema kõrvale. Mõtlesin, et peaks igaks juhuks midagi rääkima.
"Ma ükskord nägin telekast sellist, kellel ainult torso oligi..."