Feodaalaja unenäod

Härra külavanem lõi jalaga ukse lahti ja jäi nõutult seisma. Keegi ei osanud arvata, mis edasi saab, aga siis sisenes ettevaatlikult tema poeg, kes tundus vähem pretensioonikas. "Tere tüdrukud!" hõikas härra. "Tere, härra!" vastati talle.
Kuidagi imelik hakkas.
"Millega, te tüdrukud, siin tegelete?" küsis külavanem, kelle poeg seisis tema selja taga ja muigas tagasihoidlikult, sest et situatioon oligi omajagu naljakas.
Mõni hetk kajas seintelt seintele ainult vaikus, mis muutus kuidagi ahistavaks, nii et vastasin: "Me vaatame pilte, härra."
Võib olla, kui ma poleks vastanud, oleks nad ära läinud. Kes teab...
"Ahahh. Aga miks nii tõsised, tüdrukud? Te olete ka ikka imelikud. Nagu mina vahepeal. Aga nii tõsised..."
Õhus oli tunda naljakat ent häirivat pinget.
"Noh, mis sa ise õhtuti kodus teeks, kui pole midagi..." vastas keegi toa teisest otsast. Olin tänulik, et ei pidanud ise vestlust jätkama.
"Tead, ma võin küll sinu arvates vana olla, aga vaata mind!" Aimasin halba.
"Kõht kõva nagu kivi... Tule löö mind jalaga kõhtu, kui ei usu!" pöördus ta minu poole.
"Härra, te võiksite selle nalja unustada. Pealegi nimetasin ma NALJATADES vanuriks hoopis teie..."
"No vaata, kui hea ma välja näen!" Ta keerutas end ja me kõik hakkasime naerma. Mina ei suutnud uskuda, et mu nali nii hästi välja kukkus, teised tüdrukud naersid veidra käitumise üle ja härra külavanema poeg naeris, sest polnud sellist absurdi oma perekonnasiseselt pikka aega kohanud.
"See on jah tore!" ütlesin, oskamata asja teisiti kommenteerida.
"Nojah. Ma tõmban nüüd uttu, aga ma tulen teinekordki külla, kui lubate," ütles härra tegemata sellist nägugi nagu kavatseks lahkuda. Ootas hoopis kuidagi imeliku ilmega uksel, jõllitas mulle otsa ja tahtis, et keegi talle karjuks: JAH, HÄRRA KÜLAVANEM! TULGE TEINEKORDKI!. Ainult, et keegi ei karjunud. Mõnda aega valitses piinlik vaikus, mille ma katkestasin, öldes: "Teinekordki, härra!" mispeale ta astus uksest välja, kannul poeg, kes polnud vahepeal naeru pidama saanud. Peremees hõikas veel trepilt: "Tule teinekordki külla, hea sõber!"