Kõikidele meeldivad arrogantsed, teiste inimeste arvamusse ükskõikselt suhtuvad karakterid. Aga ainult filmides ja raamatutes. Kõik imetlevad inimesi, kes end isoleerivad, välja arvatud kui neist endist eemaldutakse. Pradoks. Toks.
Naiivsus olevat halb, aga lihtsad, naiivsed inimesed tunduvad ikkagi enamasti armsad. Mine ja võta kinni. Millest iganes parasjagu kinni võtta saad. Aatom koosneb pea aegu terves osas tühjusest. Ainest, millel pole õiget nime. Puudutust peaks olema võimalik distantsilt tunda. Ainult et ma ei tea, milliselt distantsilt. Kui suur võib olla vahemaa kahe kontaktis oleva isiku vahel? Mitu kilomeetrit on vaja kahe karakteri eraldamiseks? Kui koguaeg eemale kõndida, kas siis jõuab ringiga lähedale tagasi? Kui hästi targaks saaks, kas siis läheks lolliks? Kui pidevalt küsimusi esitada, siis millises koguses neid juurde tekib? Miks ideaalid on head ainult ideeliselt? Kui koguaeg kõikide suhtes kriitiline olla, siis kust leida aega enda suhtes kriitiline olemiseks? Kuidas on võimalik häid asju ammenduvaks muuta? Miks ebaõiglase kakluse võidab alati vähemus? Miks pidevalt eesmärgi ümber kõndida? Kas ükskord läheb nagunii nii nagu minema peab? See vähe naiivse võitu pole? Pisut loll?
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment