Tartus on segased lood, Rakveres on halvemgu veeeeel, Võsul on ilus ja Tapal võib narkojoobes venelastelt peksa saada. Üle-Eestiline puhkus on lõppenud.
Eile õhtul jõudsin tagasi getosse ja leidsin eest vastiku vanamuti. On dementsemaks jäänud, mis aga ei pärsi tema pedantsust ja snooblust. Peaks talle ütlema, et vaimuhaigus pole kombekas- raudselt hakkaks ta otsekohe vaimselt stabiilseks. Peaasi on ju normidele vastata.
Igal pool on jää. Platsil ei saa kõndida ja teedest tuleb üldse eemale hoida, vähemalt hobustega. Hommikul hakkasin eufooriliselt mööda turvalist territooriumi ringi tuiskama ja tegin nii palju, kui teha andis. Mõnus.
Õhus levivad erinevad substantsid, boheemlastele situtakse hinge ning aja möödumine ei tähenda asjadega harjumist ja omaksvõtmist vaid süvenevat sotsiopaatiat. Üks toksib pärast solvumisest ajendatud targutamist saapaga maad, teine vaatab maha ega kavatsegi öelda, mis tegelikult juhtunud on. Kui ebaõiglus, siis olgu see juba täielik ja mõlemapoolne. Kui enda teada jätta suudad, teeb see tugevamaks. Kuigi nõrkadel on omad eelised. Päris suured eelised, aga las jääb nii- moraalne võit. Ei mingeid karmo võlgu enam!
Peab inventuuri tegema, lappama läheb. Kõike, mida räägitakse ei saa kuulata, ei tohigi. Kui midagi paremat pähe ei tule, viskan näppu. Juhus on pime, aga paratamatu.
Muusika on olemas, lugemisressursse on endiselt, internet ühendab organiseerivaid organeid, endiselt on nii kitarr, jembe kui koer ka samas toas. Ja kui lõpetada puuduliku sotsiaalse kontakti pärast hädaldamine, võib jälle ühe päeva taha linnukese kirja panna. Et on küll. JÄLLE! Ma saan aru, et rahul olla on kuritegu, aga siit metsast nad mind kätte ei saa. Ja kes see ikka niiväga püüda viitsib.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment