"Ei selle vastu saa meist keegi, et hommik saabub." Jah, aga ega mind huvitakski, et ta saabub, kui inimesed ei ignoreeriks kirja mu seinal, kus konkreetselt öeldud: "Palun mind mitte äratada enne, kui ma ärkan!" Kui oleksin teadnud, et kahe erineva Ise ülalpidamine on nii kurnav, oleks kohe alguses ainult ühega leppinud. Tegelikult on see vale, aga siin pole kedagi, kes protesteerima tuleks.
Ilmneb, et pean Cooperi Eestisse jätma. Raisk!
Pakkisin asju ja leidsin sahtlist dokumentatsiooni selle kohta, mis toimus mu peas, kui olin häiritud isik, kes ei maganud. Jõhker, mida kurnatud aju toota suudab. Ärkad hommikul üles ja otsid paaniliselt võimalust vabaneda asitõenditest, kuni mõttekäiguni, et kõik on ebaloogiline, ilmselt oli tegemist unega (või sellega, mida ma tollal nimetasin uneks) ja kergendunult tõded, et kui asitõendid sokutati korterisse unes, pole neid tõenäoliselt vaja peitma hakata. Mis kuradi järldus see selline on?
Või kõik need korrad, mil mind külastasid erinevad inimesed, kellel olid äärmiselt veidrad soovid ja ettepanekud, millele ma arusaamatul kombel ärgates vastu püüdsin tulla. Lollakas olla on üks asi, aga kui see sind juba lolliks muudab...
Ohkan kergendatult- mul on endiselt palju endast välja kasvatamata halbu omadusi, aga ma pole enam dementne!
Täna räägiti mulle midagi huvitavat, mis isnesest on päris huvitav. Teadagi, et ühiskond näljutab oma kunstnikud surnuks. Aga veel hullem on see, mis nad ise endaga teevad, kui neil ei õnnestu täita utoopilisi missioone maailma päästmiseks.
"...nagu need loomeinimesed on- õrna hingega. Tema tahtis ka hirmsasti maailma parandada, see oli müstiline, mis ideid ta genereeris. Loomulikult ei suutnud ta neid realiseerida, sest need olid juba surnult sündinud, võimatud. Seetõttu tundis ta end ikka ja jälle väga halvasti ja oli endast väljas. Ja sellistel puhkudel ta jõi ja elas end välja. Järgmise korrani. Nüüd ei tohi ta enam juua, nagu ikka- mingi organ ütles sellise jama peale üles. Teate, ma ei kujuta ette missugune ta nüüd olla võib! Ma arvan, et ta läheb hulluks."
Täna sõitsin viimased ametlikud trennid Liivakul, uhkusega sõitsin. Õnnelik tõbras, kes mu hobused endale saab. Lihased tuikavad ja kuidagi vedel on olla, aga ma olen rahul.
Uudiseid on viimasel ajal niigi palju, lugege raamatut või mediteerige, et neist tingitud okas ajust välja saada. Või hakake jooma:D
No comments:
Post a Comment